onsdag 13. oktober 2010

Votter

Minu esimesed…

Kevadel, kui kudusin kahe vardaga toru, siis väitsin, et nelja vardaga kudumine käib mulle üle jõu ja mõistuse...üle mõistuse rohkem ikka.
Nüüd vastu talve avastasin, et mul polegi selliseid kirjusid käpiku moodi käpikuid. Kust saan? Kes teeb? Varem pole selliseid küsimusi tekkinud, sest vanaema tegi kindaid tervele perele, igasuguseid, suurusi ja värve. Ega muud ei jää üle, kui tuleb ise proovida. Kudunud olen ma väga palju ja mis see väike kinnas siis ära ole...
Jah...ega see käpik kergelt tulnud. See oli üks suur ooper. Uurisin korraga vähemalt kolme erinevat õpetust, pidevalt läksid lõngad sassi, muster läks segamini, vardad kukkusid välja, mitmeid kordi pidin peaaegu terve kinda üles harutama ja siis see pöial (ausõna, ma kudusin nii väikest asja esimest korda), vahele oli kõvasti ropendamist ja lubamisi, et ega ma enne jäta, kui VALMIS.
Ja tegelikult mitte midagi erilist, täiesti tavalised käpikud. Ainult minu jaoks natuke erilised, sest ikkagi esimesed.
Keerulist polnudki midagi, selle nõksu peab kätte saama.

Photobucket

Photobucket


Photobucket


Lõng Norra kohalik, Østlandsgarn 100%

Ingen kommentarer: