


Sipsiku multifilmi esilinastus oli eelmisel aastal veebruaris. Seda käis vaatamas ka minu lapselaps, kes oli siis veidi üle kolme aasta vana. Juba järgmisel päeval tuli videokõne:
„Gammel, palun, kas saad mulle Sipsiku teha?“
„Jah, ikka saan,“ vastasin. „Aga üks väike probleem on – Sipsik on ju kaltsunukk ja mul pole kodus selle õmblemiseks sobivat riiet. Läheduses pole ka poodi, kust seda osta saaks.“
Muidugi oleks võinud Sipsiku kududa või heegeldada, sest lõngapoode on mul siin küll. Aga Sipsik on minu jaoks ikkagi kaltsunukk. Lubasin teha päris Sipsiku – õmmeldud kaltsunuku. Kootud või heegeldatud Sipsik oleks Sipsiku laadne toode, aga mitte see õige.
Leppisime kokku, et kui Eestisse tulen, läheme koos kangapoodi ja ostame vajaliku riide. Vahepeal vajus Sipsiku teema natuke unustusehõlma.
Kui lõpuks Eestisse jõudsin, läksimegi kangapoodi, kuid hoopis teisel eesmärgil – oli vaja osta kangast voodipesu õmblemiseks. Mia tuli kaasa. Tema jaoks oli kangapood põnev koht, sest ta sattus sinna esimest korda. Kuid pikk mõõtmine, kaalumine ja arvutamine muutusid peagi tüütuks ning kostis juba kerget nurinat, et nüüd võiks ära minna.
Kangad said välja valitud, ära makstud ja olime juba peaaegu uksest väljumas, kui mulle äkitselt meenus: me ju pidime Sipsiku jaoks ka riiet ostma!
Mia oli hetkega ukselt tagasi poes ja asusime koos sobivat kangast otsima. Valik ei olnud just ideaalne. Kangas venis igas suunas, sellele oli keeruline tikkida ja kui hakkasin hiljem täidist sisse panema, tundus, et Sipsik muudkui kasvab ja kasvab. Lillelisest kangast tehtud prooviversioon oli märksa väiksem.
Aga lõpuks sai ta valmis.
Selline ta siis tuli!