Selle kleidiga läbi suve

Teadsin, et vist, aga võib olla kindlasti läheb juunikuus vaja ühte tualetti. Kas see ise õmmelda või osta, polnud õrna aimugi.

Varakevadel hakkas pihta kostüümidraama. Kes ei tahaks lapse gümnaasiumi lõpupeol kena välja näha. Kas midagi ise kududa, heegeldada, osta? Mõtted puudusid, rääkimata sellest, et poes oleks midagi silma jäänud.

Kuid siiski midagi jäi silma, Odd Molly ja see. Vot midagi sellist ma tahaksingi ja mitte midagi muud. Hinda nähes ahmisin õhku ja läksin ostsin kera niiti.

Nagu ma olen juba korduvalt maininud, siis ma väga tugev heegeldaja ei ole, eriti kui mustrit ka ees pole. Tahtmine oli suur. Otsisin välja ligilähedasi mustreid. Alguses ma selle peale üldse pead ei vaevanud, kuidas ma nad kleidiks kokku saan. Aga kuidagi sain, heegeldasin üles ja alla, paremale ja vasakule ja jumal teab kuidas :D
Vabandused nende inimeste ees, kes minuga sel heegeldamise perioodil koos viibisid, sest sinna on ka nende närvid sisse heegeldatud. Minu versioon siis selline. Varrukateta ja rohkem nagu kleit, mitte tuunika.

Pildid läbi suve

Ütlen ausalt, et kõige suurem pähkel minu jaoks oli heegeldada kleit ümber selle „märklaua”:) Ma ei lugenud, mitmendal korral see õnnestus

Aluskleidist ka:D Ei ole voodril, on selline pikem särk, need ongi nagu rohkem aluskleidi nime all. Sinna õmblesin pitsi juurde. Pitsile pitsi ei ole kunagi küll! Lillane pits. See gümnasist ise rääkis kaheksateist aastat tagasi selliseid sõnu: punane, sinine, kollane, lillane... mesilane, liblikane. Oh, kuidas aeg lendab!

aa, et kuhu kadusid varrukad? Siis ma oleks ju enda närvid ka sinna sisse heegeldanud!