Mul on nüüd lisanditega pleed.
Miks on nüüd pleedil lisandid?
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, nagu ütles Agu Sihvka. ...
Ja nüüd räägin mina kõik ausalt ära ja lisan ohtralt pildimaterjali.
Alustada tulebki sellest, kui väga mulle meeldib küünlaid põletada. Ühel ilusal talveõhtul panin põlema palju küünlaid ja istutasin ennast sofale teleka ette. Mässisin ennast pleedi sisse, jalad panin laua peale ja sülle võtsin läpaka. Süvenenud loomulikult mitte telekasse, vaid arvutisse. Ja äkki…sähvatas miskit. Olin sirutanud oma koivad küünaldesse. Õnneks polnud midagi väga hullu. Natuke imelikku karvakärsa haisu ja duubeldatud auk, sest pleed oli pandud pooleks.
Selline ilus auk, teine auk oli natuke väiksem.
Mõtlesin, mis teha? Ära visata? Saab ju iga kell IKEAst uue osta. Pista oveloki alla ja teha kümme sentimeetrit kitsamaks? Liiga igav mõte ju. Paikaks ära! See mõte tundus kõige naljakam.
Kõige enne tekkis sinna paik süüdlasest. (Süüdi polnud ju ometi mina!!) Tikkimise kohta nii palju, et polnud eriti lõbus. Asi ise on küll karvane, soe ja pehme, aga kole hõre. Torkisin nõela ja lõnga nagu õhu sisse.
Kudunud valmis kaks lappi ja õmblesin nad mõlemale poole. Siis, aga vaatasin, et ma olen ju tegelikult tekitanud tasku, aga miks ma selle kinni õmblesin!? Harutasin alumise ääre uuesti lahti ja panin nööbi. Selline tore tasku ju, sinna saab näiteks TIKUD panna! (tikutopsile liimisin ise uue pildi, see ei ole paik, see on lihtsalt toreduse pärast)
Kui on küünal ja tikud taskus, siis peab ka olema suurem hoiatav loosung!
Oleks justkui pool valmis, üks auk veel jäänud. Seoses tulega räägitakse ikka punasest kukest.
Minu punane kukk magab.
Punase kuke kudusin umbes, kasvatasin umbes ja kahandasin umbes. Kududes jäi ta pehmem , kui heegeldades. Aga teist samasugust punast lappi ma enam kududa ei osanud, sest ega ma midagi üles ei märkinud.
Pilt kuke tagapoolest. Kukel on “kõht lahti”.
Veel paar kuke pilti.
Natuke detaile.
Saigi kõik!
Miks on nüüd pleedil lisandid?
Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest, nagu ütles Agu Sihvka. ...
Ja nüüd räägin mina kõik ausalt ära ja lisan ohtralt pildimaterjali.
Alustada tulebki sellest, kui väga mulle meeldib küünlaid põletada. Ühel ilusal talveõhtul panin põlema palju küünlaid ja istutasin ennast sofale teleka ette. Mässisin ennast pleedi sisse, jalad panin laua peale ja sülle võtsin läpaka. Süvenenud loomulikult mitte telekasse, vaid arvutisse. Ja äkki…sähvatas miskit. Olin sirutanud oma koivad küünaldesse. Õnneks polnud midagi väga hullu. Natuke imelikku karvakärsa haisu ja duubeldatud auk, sest pleed oli pandud pooleks.
Selline ilus auk, teine auk oli natuke väiksem.
Mõtlesin, mis teha? Ära visata? Saab ju iga kell IKEAst uue osta. Pista oveloki alla ja teha kümme sentimeetrit kitsamaks? Liiga igav mõte ju. Paikaks ära! See mõte tundus kõige naljakam.
Kõige enne tekkis sinna paik süüdlasest. (Süüdi polnud ju ometi mina!!) Tikkimise kohta nii palju, et polnud eriti lõbus. Asi ise on küll karvane, soe ja pehme, aga kole hõre. Torkisin nõela ja lõnga nagu õhu sisse.
Kudunud valmis kaks lappi ja õmblesin nad mõlemale poole. Siis, aga vaatasin, et ma olen ju tegelikult tekitanud tasku, aga miks ma selle kinni õmblesin!? Harutasin alumise ääre uuesti lahti ja panin nööbi. Selline tore tasku ju, sinna saab näiteks TIKUD panna! (tikutopsile liimisin ise uue pildi, see ei ole paik, see on lihtsalt toreduse pärast)
Kui on küünal ja tikud taskus, siis peab ka olema suurem hoiatav loosung!
Oleks justkui pool valmis, üks auk veel jäänud. Seoses tulega räägitakse ikka punasest kukest.
Minu punane kukk magab.
Punase kuke kudusin umbes, kasvatasin umbes ja kahandasin umbes. Kududes jäi ta pehmem , kui heegeldades. Aga teist samasugust punast lappi ma enam kududa ei osanud, sest ega ma midagi üles ei märkinud.
Pilt kuke tagapoolest. Kukel on “kõht lahti”.
Veel paar kuke pilti.
Natuke detaile.
Saigi kõik!
2 kommentarer:
Imevahva ja originaalne lahendus ja väga nauditav tulemus.
oi kui tore paikamine,
ma ütlen alati, et jamast sünnib kunst:D
Legg inn en kommentar