Hvit Jul

Valged jõulud toas ja õues, päeval ja öösel

Valged jõulud. Sel aastal minimaalselt punast. Kui ma sügisel Rootsis Punase Risti poest imekauneid tikitud ja heegeldatud linu ostsin, siis jäi ka näppu selline suurem, valge ja pilutatud… vanahõnguline.Muuseas, ainult kümme rootsi krooni!! Teadsin kohe, et sellest saab minu selle aasta jõululina. Selle alla õmblesin Ikeast osteud linasest riidest suurema lina.

Mulle ei meeldi kohe ülde köögis kokata. Panen oma energia rohkem lauakatmisele, kingituste pakkimisele, enda ehtimisele ja muule sellisele:)). Söögiga vaatan, kuidas lihtsamalt saan. Lõuna ajal hakkasime lauda katma ja läks lahti mäss ja paanika, sest punased salvrätid ei sobinud kohe kuidagi. Kraamisin välja kõik oma salvrätivarud ja üks polnud ikka hea ja teine õige. Õnneks oli poe kinnipanekuni veel viisteist minutit. Jõululaud sai ilma punaseta, nii nagu tahtsin… peaegu ilma punaseta.

Nagu ma juba maisisin, siis söögitegemisest katsun viilida ja kui päris ära ei saa viilida, siis katsun lihtsalt. Niisiis, mina sättisin tuba ja iseennast, praad oli ahjus, kartulid panin keema ja Eestist toodud praekapsa panin podisema, verivorstid (ka Eestist, siin selliseid pole) ootasid ahju panekut. Ma olin enda sättimisega ametis ja ei pannudki tähele, et olen elektrikorgid läbi küpsetanud. Praad oli juba ammu leiges ahjus ja kartulid ligunesid niisama soojas vees. Hakkasin siis korke parandama, vahetasin sisusid ja toppisin neid ühest august teise, tund aega mängisin nagu malet. Neid uusi ja terveid sisusid polnud enam eriti võtta, sest juba kaks päeva tagasi ma mängisin sama malet:D … Liimipüstol tegi kõva paugu. Jõuluõhtune malemäng lõppes šahh-i ja matt-iga ja lisaks pliidile oli ka pool elamist pime. Läksin siis naabrinaise jõulurahu rikkuma ja kutsusin ta endaga elektrikilbi malet mängima, sest minu mõistus sai otsa. Tuli välja, et ta on minust parem malemängija, sest praad hakkas edasi küpsema ja toad läksid valgeks.

Seejärel ma tegelisin prae serveerimisega, pildistamisega ja ikka jälle enda sättimisega, sest jõuluõhtu pildi peal peab ju kõik väga ilus olema. Seejuures mainiks, et minust ei tulnud ühtegi korralikku pilti! Shokolaadikooki küpsetasime järgmine päev. Järgmine päev tõstis ka poeg külmkapist välja singi ja suitsuvorsti… Nujahh, need olid ununenud. Mõtlesimegi nii, et edaspidi teeme ühel päeval prae, teisel päeval koogi ja kolmandal päeval külmlaua… need lõigud ja muud salatid. Aaa, muuseas, kartulisalat jõudis ikkagi laua peale.

Kuusk oli nagu eelmisest aastast. Natuke lisasin volüümi pärlitega ja ostsin juurde mõned kiiguhobused ja puust ehted.

Ja siis tuli jõuluvana! Täitsa ehtne paistis! Ta vehkis taskulambiga ja tantsis meil akna taga… aga siis läks hoopis naabermajja. Mõni hetk hiljem ütlesin lastele, et keegi kobistab ukse taga. Minu kahekümne aastased lapsed muutusid hetkega kahe aastasteks ja tahtsid voodi alla joosta. Hirmuks oli vast rohkem keelebarjäär mitte niivõrd hirm jõuluvana ees. See jõulumees oleks ju suhelnud norra keeles ja väga raske oleks teda olnud nii-öelda „ära rääkida“, et kuidagi need pakid ilma salmita kätte saada. Pidin siis võtma oma kaheaastased käe kõrvale ja sikutama ukse juurde. Tütar vähe julgem, piilus uksest õue ja nägi ainult pakke trepil… tema suust tuli kergendusohe:D
Praegu mulle meenub, et jah, luuletust ei lugenud keegi:D Sellised jõulud siis sel aastal. Piparkooke kaunistasime veel eilegi… võib-olla külmlaua teeme ka homme:D