JÕULUÕHTU
Lootusetult hiljaks jäänud fotoreportaaz jõuluõhtust:)
Lauakatmine algab laudlinast. Laudlina on tundmatust punasest materjalist, aga pitsisakke ääres 7 meetrit.
Jeg laget juleduk og heklet en blonde rundt.
Aga kui hakkab laua peale söökide sättimine, siis läheb alati kiireks. Passid verivorsti ja praadi, torgid kahvliga kartulite pehmust, umbes kolmanda käega segad kapsast ja ise mõtled, et millal seda salatit ja muid asju võiks hakata lauale panema?! Tavaliselt ununeb sült sootuks külmkappi. Sült sai seekord laule, sest see ei olnud Eesti sült, see oli Norra sült..väljanägemiselt meenutas rulaadi ja on kaneeli maitsega, ei värise laua peal ja ei sula. Kappi ununesid pasteet, eestist toodud must leib ja marineeritud puravikud, mis mees tegi ja ma ei lubanud seda purki enne jõulu avada:D Verivorstid olid ka Eestist, Norra omad ununesid kappi.
Bordet er dekket, og om få timer sitter vi her familien og nyter årets beste måltid.
Julegaver..
Kui kõik istusid jõululauas oli tegelikult juba keegi ümber maja käinud ja oma saani küljest perakaru lahti ühendanud ja terassile jätnud
Jõuluüllatus on vaja pildile püüda.
..ja teised ka vaatama kutsuda.
Kuna jõuluvanal oli sel aastal nähtavasti kiire, siis pidime saani ise edasi toimetama..ikka tuppa kuuse alla. Huvitav on see, et mida suuremaks lapsed kasvavad, seda kiiremaks jõuluvanal läheb:D
Pildil on ilmselge arupidamine iseendaga...teemal, et kas ma olin ikka hea laps ja kas minule ka pakk on?
Kõigile midagi:D
Üks pakk jäi veel kelgule, aga see toimetatakse peagi Eestisse, minu emale.
Mitt juletre har alt fra vakre julekuler og heklede hvite snøflaker.
Ja nüüd tuleb seeria pilte jõulupuust, mille üle ma olen tegelikult väga uhke. Uhke oma julekulerite üle ja uhke oma lumehelveste üle. Sel aastal jätsin kõik poest ostetud munad kappi.
Teise jõulupüha varahommik.
Oslo lennuväli.
Üks killuke jõulurõõmu lendab Eestisse tagasi. Kellel oli tulles verivorst ja hapukapsas kohvris ja must leib käekotis.
Vi hadde en vakker dag!!!
Lootusetult hiljaks jäänud fotoreportaaz jõuluõhtust:)
Lauakatmine algab laudlinast. Laudlina on tundmatust punasest materjalist, aga pitsisakke ääres 7 meetrit.
Jeg laget juleduk og heklet en blonde rundt.
Aga kui hakkab laua peale söökide sättimine, siis läheb alati kiireks. Passid verivorsti ja praadi, torgid kahvliga kartulite pehmust, umbes kolmanda käega segad kapsast ja ise mõtled, et millal seda salatit ja muid asju võiks hakata lauale panema?! Tavaliselt ununeb sült sootuks külmkappi. Sült sai seekord laule, sest see ei olnud Eesti sült, see oli Norra sült..väljanägemiselt meenutas rulaadi ja on kaneeli maitsega, ei värise laua peal ja ei sula. Kappi ununesid pasteet, eestist toodud must leib ja marineeritud puravikud, mis mees tegi ja ma ei lubanud seda purki enne jõulu avada:D Verivorstid olid ka Eestist, Norra omad ununesid kappi.
Bordet er dekket, og om få timer sitter vi her familien og nyter årets beste måltid.
Julegaver..
Kui kõik istusid jõululauas oli tegelikult juba keegi ümber maja käinud ja oma saani küljest perakaru lahti ühendanud ja terassile jätnud
Jõuluüllatus on vaja pildile püüda.
..ja teised ka vaatama kutsuda.
Kuna jõuluvanal oli sel aastal nähtavasti kiire, siis pidime saani ise edasi toimetama..ikka tuppa kuuse alla. Huvitav on see, et mida suuremaks lapsed kasvavad, seda kiiremaks jõuluvanal läheb:D
Pildil on ilmselge arupidamine iseendaga...teemal, et kas ma olin ikka hea laps ja kas minule ka pakk on?
Kõigile midagi:D
Üks pakk jäi veel kelgule, aga see toimetatakse peagi Eestisse, minu emale.
Mitt juletre har alt fra vakre julekuler og heklede hvite snøflaker.
Ja nüüd tuleb seeria pilte jõulupuust, mille üle ma olen tegelikult väga uhke. Uhke oma julekulerite üle ja uhke oma lumehelveste üle. Sel aastal jätsin kõik poest ostetud munad kappi.
Teise jõulupüha varahommik.
Oslo lennuväli.
Üks killuke jõulurõõmu lendab Eestisse tagasi. Kellel oli tulles verivorst ja hapukapsas kohvris ja must leib käekotis.
Vi hadde en vakker dag!!!
Ingen kommentarer:
Legg inn en kommentar