Mälestused

Sügisõhtud Eesti kodus, pimedad ja natuke igavad. Hetked iseendaga ja oma mälestustega. Korrastades ja sättides, meenutades… avades kapiuksi ja leides igasugu põnevat.

Mõned vanad asjad, mis päästsin lõkkesse viskamisest. See vana kapp on eriti armas. See oli kõver ja jalutu, hallitanud ja kole. Puhastasin, lihvisin, peitsisin ja lakkisin.

Kapp on minu nukukollektsiooni päralt. Nukkude kogumine sai alguse väga ammu, siis kui poes oli nukudefitsiit. Kui keegi juhtus minema kuskile välismaale, siis minu sooviks oli alati nuku ja mida väiksem, seda uhkem. Nii hakkaski neid kogunema. Siis tekkis aga ka Eestis poodisse nukkude üleküllus ning asi muutus ebahuvitavaks. Hiljem täiendas natuke kollektsiooni minu ema, kes „päästis“ kaltsukatest mõned, millel naljakad näod peas.

Kollektsioon on tütre poolt ära sasimata, sest kui tema sai nukkudega mängimise ikka, siis teda sellised ilma tissideta nukud ei huvitanud. Siis oli ju Barbi vaimustus…

Kust need kaks sõpra pärit on, ma hästi ei mäleta. Kahtlustan, et need on Ida-Saksast, aga võib-olla eksin.

Siin need kaks suuremat nukku väärivad eriti suurt tähelepanu. Minu kollektsiooni pensionärid, vanust üle neljakümne aasta. Sinises kleidis on Pipi. Minu esimene nukk, minu lemmik nukk. Miks see blondiin nimeks Pipi sai, seda ma ei mäleta, kas raamatu järgi või teatrietenduse järgi? Raamatutest on mulle Karlsson alati rohkem meeldinud. Tegelikult Pipi päris esimene polnudki, oli hoopis Kati, selline Pipiga ühtemoodi, sutsu tumedama peaga. Katil, aga läksid peale pesu silmad kõõrdi ja ei käinud enam hästi kinni- lahti ja siis sai ta kellelegi ära antud. Pipil ja Katil oli aukartustäratav garderoob, oi jummel, mis ema neile kokku õmbles, igaks hooajaks mantlid ja igaks puhuks kleidid, sukad, sokid, mütsid …
Pipil näris koer näpud lühemaks ja tegi kintsu peale augud, aga sellest hoolimata oli ta minu lemmik.

Pikemate juustega blondiin on Klaarika, Klarika, Clarika, Clarica!? Selle tõi mulle näärivana ja nime sai ta Entel-Tenteli laulutüdruku järgi. Nime kirjapilt muutus vastavalt moele ja tujule. Muuseas, näärivana oli vanaema häälega! Ja kartsin hirmsasti.

Neil kõigil on minu õmmeldud kleidid, sest vanast garderoobist ei ole midagi säilinud.

Kui ma aastaid ühekas- kaheksa tagasi see vana-kole pink kaenlas tuppa astusin, siis vaadati mind, kui lolli ja taheti see ahju pista. Tol ajal polnud eriti kombeks vana kola tuppa panna, siis pandi laminaat parkett ja laminaat mööbel, kõik pidi selline pöögi värvi olema ja poest ostetud. Praegu vaatangi, et eks ma tahtsin seda pinki moodsamaks muuta (laminaadistada), sellepärast ehk seal kiht peitsigi peal ja lakk. Mäletan, et paljalt lihvituna oli ta jumala kihvt.

Aga on nagu ta on, lahe ikkagi, selline otse kirve alt tulnud.

Ja ehtsad koid on ka käinud…

Minu Ema teeb ka käsitööd! Palju ja suuri ning ilusaid asju!

Mõnel pildil vilksas killuke kollast põrandat. Ei see pole linoleum, see pole laminaat, see pole ka eestiaegne parkett, see on minu stagna-aegne joonistus! Sellel tehnikal on üks peenem nimetus ka. Põhikomponendid on õlu ja guassvärv ning põrandalakk.